Motivatsioonist ja niisama mõtteid.

Täna läbides järjekordset koolitust tunnen, et on aeg järgmine samm teha, sest tarkust on juba omajagu kogutud.

Ees on veel kolm koolitust mis minu meelest on mulle endale vajalikud, et oma valdkonda veelgi laiendada.

Siinkohal ongi nüüd küsimus selles, kas astuda mõnda suurde kinnisvarabüroo ridadesse või hakata ise ajama. Ise tehes ma leian, et sain päris hästi hakkama- seega võib-olla peaks sealt jätkama kust pooleli jäi, lihtsalt seekord osaühinguna. 

Järgmine nädal on mind ootamas kaks olulist tegevust mis muudavad jälle asju minu jaoks paremaks. Seega nädalavahetusel tuleks lihtsalt lebolt võtta ning detsebrist pihta hakata.

Ehk peagi kuulete mis ma siis täpsemalt tegema hakkan. Motivatsioon on hetkel laes ja ootab rakendamist. 

Loomaaed on kirju

Ma avastasin, et ma ei olegi kirjutanud sellest millised loomad mul kodus on. 

Mul on kodus pärslane Mia ja nüüd 4 hullu kala. Kui Hugo teatas, et kui koera ei saa lepib ta kalaga ka. 

Akvaarium sai kevadel soetatud aga jäi seisma, sest polnud aega suvel kala ostma minna. Sügisel siis panin akvaariumi käima ning tõime linnast ühe kala - Huuks ristis ta kõigepealt Lilyks. 

Lily oli nagu väike piraaja kes akvaariumi puhastamise ajal tahtis näpu otsast hammustada ning ei sallinud elustaimi mis akvaariumis oli. Äge kala oli aga kahjuks saatus tahtis teisiti. 

Paar nädalat tagasi peale söögi andmist unustasin kaane pealt ning hommikul tuppa tulles vaatasin, et kala kadunud. Avastasin teise põrandalt , kapile tõstes korra veel liigutas ning sai ta vette tagasi pandud .Järgmisel päeval isegi ujus aga siis kahjuks ei jäänudki muud üle kui hüvasti jätta piraajaga. 

Kuna akvaarium jäi tühjaks, siis tuli tuua uued vennad sisse. 

Käisime Lasnamäe Centrumis ja tõime uued neli hullu sisse. Ega need ka eriti targad vennad ei ole.

Eile õhtul tegin veevahetust ning vaatan, et 2 tükki kadunud. Mõlemad peitsid ennast merekarbi sees.Okei hakkasin siis vett vahetama kui käib järsku kolks. Üks hull hüppas akvaariumist välja mulle kapile. Tõstsin siis tagasi ja ujus rõõmsalt edasi. 

Vesi vahetatud, panin mullid tööle ja siis läks mölluks. 

Ujusid nagu 4 spermatosoidi mullimasina poole- kes enne jõuab. 

Kassist ma vist olen isegi kirjutanud varem- ega see ka eriti normaalne kohati ei ole :D:D Loomaaed on kirju. 

Uued tuuled puhuvad

Ma ei olegi jõudnud kirjutada sellest miks ma otsustasin jätta töö lastekeskuses ja võtta elus hoopiski teise suuna. Ma töötasin lastekeskuses juhiabina- mõni võib-olla unistabki sellist tööst - ütlen ausalt ka mina unistasin aga minu jaoks hakkas muutuma töö igavaks ning kuna ma olen juba selline kohutav inimene kes rutiini ei salli, siis see oligi üks põhjus mis sellised töö vahetus ideed mul peas ketrama hakkasid.  Ma ei saa muidugi ka eitada seda, et mul poleks alluvuse probleeme. On- ma olen alati olnud iseenda peremees ja osanud asju suunata õigele teele aga kui tekib olukord kus sa ise näed kuidas asjad hakkavad põhja minema ning sinu soovitusi kuulda ei võeta siis polegi nagu midagi teha. Lisaks andis viimase paugu minu jaoks see, kui hakkasid käima mingid jutud " a-la su tööandja rääkis seda ja seda" - mida kokkuvõttes tegelikult olnud ei olnud vaid levitajaks oli üks inimene kes tekitas konflikti.

Aga tänu sellele kõigele olen ma täna siin kus ma olla tahan ja teen seda mida ma teha tahan- olen iseenda peremees ja seda igas mõttes hästi. 

Ma olen väga rahul, et ma selle otsuse juulis vastu võtsin- sest see andis mulle julguse teha midagi milleks ma varem suuteline ei olnud. 

Mida ma momendil teen? 

Ma õpin maakleriks ja edasi saab minust hiljemalt poole aasta pärast maakler- kinnisvara hindaja. Saab kinnisvara hindamist minu käest tellida.

Hetkel käin ma Kinnivarakoolis ennast koolitamas ning see kestab mul veel tükk aega.Hindaja eksamile plaanin ma hiljemalt juuni-juuli minna kui ka kogemust rohkem on.

Nagu ka pealkiri ütleb, siis uued tuuled puhuvad hetkel kohe eriti kiiresti.

Seega peagi saab kinnisvara küsimustes minu poole pöörduda. 

Hetkel olen ma tark juba mitmetel huvitavatel teemadel nagu pärandvara, hoonestusõigus, ostueesõigus,vallasvara, perekonnaseadus- tahad abielluda aga ei tea millist valikut kolmest teha.Naaber pani tee kinni - on tal selleks õigus jne. Igast põnevatel teemadel oskan ma juba kaasa rääkida ja aidata. 

Seega kui kellegil on mingeid küsimusi- siis oleks hea ennast juba proovile panna.

Oh need juuksed.

Kunagi ennem rasedust omasin ma super juukseid. Need olid ilusad, pikad ja pehmed. 

Muidugi ei jäänud see kestma, sest rasedus rikkus mu juukseid ikka korralikult.

Mul tuli neid tohutult peast nii raseduse ajal kui ja peale rasedust. Ei saa mainimata jätta, et see peale rasedust periood kestis lausa 4 aastat, kuniks ma avastasin Harmony Life Estonia. 

Tegelikult avastasin ma nad juba varem ja mõtlesin tihti huvitav kas aitab ka aga siis ei olnud veel seda julgust tellida ja olgem ausad, ega need just kõige odavamad ka ei ole. 

Eelmine kuu otsustasin, et võtan ära ja vaatan mis saab. 

Tellisin endale juuksehooldus komplekti ja jäin ootele. 

Ma olen seda kasutanud nüüd peaaegu kuuaega. Muutunud on see, et kui mul muidu olid tohutult kahused juuksed mida ei andnud väga kammidagi,siis tänu nendele toodetele on mu juuksed siidised, pehmed ja karv on hoopis teistsuguse tekstuuriga. Täpselt midagi mulle.Lisaks on kasvanud juuksed ning tohutult on tekkinud neid beebijuukseid juurde. Kuklast olen ma nagu kukehari püsti. Juuksed lahti ma ju ei kanna eriti, enamasti on mul need krunnis, seega see kukehari on hästi näha. 

Lasin ka juukseid lõigata juuksurist sõbrannal eelmisel nädalal, selleks ajaks olid mu juuksed kasvanud 2cm(2 nädalaga!)

Tundub, et mõjub, sest mu juuksed pole 4 aastat nii kiiresti kasvanud kui nüüd.Ennem tellimist kahtlesin palju, sest neil lehel mingit tagasiside lugemise/jätmise võimalust ei ole. 

Mina tellisin endale : 

Šampooni- vahutab korralikult ja peseb hästi. 

Mask- Ma ei ole seda väga kasutanud, sest mulle meeldib kui peale pesu juuksed lõhnavad.

Lotion- Ma ei tea mida see endast kujutama peaks aga see tundub olevat õlibaasil, mistõttu peale selle kasutamist ei püsi mu juuksed eriti üle ühe päeva ilusad puhta välimusega.

Kreem- kreemi ma armastan, see muudab juuksed nii mõnusaks ja lõhnab hästi. Peale selle kasutamist on juuksed siidpehmed ja kui mul muidu juuksed keeravad peale peapesu lokki, siis selle puhul jäävad otsad mõnusalt hoidma. 

2018- selle aasta esimene postitus.

                                              

         Ma olen aktiivselt olnud juba 4 , peaaegu 5 kuud töö maailma.Muutunud on palju , sest näiteks väiksema Hugo kõrvalt oli kergem tööl käia kui nelja ja poole aastase kõrvalt.

Ma lõpetasin gümnaasiumi kõhuga, ehk siis tegelikult ennem Hugo sündi mul sellist töökogemust ei olnudki. Kui Hugo oli 9 kuune, siis kahjuks pidin ma minema tööle, sest elu tõi meie teele teatud raskused. See oli raske , just eemal olek oma väikesest beebist. Sain kuuaega tööl oldud kui ema süda keeldus tööl käimast ja ajas lapsega koju olema. Kui Hugo oli natukene alla 2 aasta  läksin ma uuesti tööle, klienditeenindajaks. 

Päevad olid 8-8ni ja kuna Hugo oli lasteaias (selajal isegi magas seal) siis asi toimis aga samas mõjus härra ja minu suhtele, sest temal olid samuti lisakohustused. Muidugi ei saa neid haiguspäeva mainimata jätta, mis ei ole mulle andnud võimalust püsivaks tööks. Peale seda sain pakkumise 8-17ni tööd teha ja siis juba asi hakkas paremini toimima aga need haiguspäevad lõid jälle kõik sassi. 

Muidugi olen ma ka alati teadnud, et see klienditeenindamine ei ole minu ala.Päeva lõpuks oled ikka täitsa läbi ja see lapsega tegelemine pärast...oeh. Aga tol ajal tundus see kuidagi kergem ja kodus ka kõik kuidagi toimis. 

Praegult on näiteks see, et ma olen oma tööga ülirahul, mu kõrval on inimesed kelle mu ellu tulek on nagu lotovõit, nad on nagu inglid kes kuskilt välja ilmusid. Ma võin öelda, et ma olen õnnelik ja rahul. Töö on super, armastan seda mida ma teen, Hugo on ka minuga tööl kaasas- töö kohapealt kõik toimib aga see kodu...

Oehh, see kodu. Ma kuulun nende segaste inimeste sekka kellel on koguaeg vaja mingit süsteemi või plaani mille järgi kõik ideaalselt toimiks. Töö koha pealt - kõik toimib. Ma saan teha tööd ja Hugo on ka minuga. Kui ta haige on saan ma kodukontoris toimetada. Aga see kodu...see on minu murekoht. 

Ma tean, et ma pole ainus. Kui ma kodus istusin siis toimis kõik nii, et päev algas või lõppes koristamisega, vahel mõlemat. Pesu oli pestud ja asjad ilusti kappi ka pandud. 

Mis praegu on....

Pesu kuivab nädalaega resti peal... vahel ka kauem 

Puhta pesu hunnik suureneb 

Musta pesu kogus on 2x suurem kui tavaliselt 

Hugo riideid on terve põrand täis, sest tal on süsteem- koduriided,õuriided, tööriided, linnariided. Riideid vahetatakse 4 korda päevas ja mis ei sobi lendab põrandale. 

Vetsu põrandast ma üldse ei räägi, mitmed paarid pükse... nädala lõpuks 7 vähemalt

Hugo tõmbab oma kapist riided laiali ja need vedelevad tükk aega põrandal. 

Vaatan praegu voodipeatset ja issand mind tolm seal on. 

Ükspäev avastasin voodialt 2 nädalat vana banaani... 

Tegelikult mingismõttes ajab see kõik naerma aga samas tekitab mingi teatud masenduse, eriti kui oled kontrollifriik. Mõtled küll , et peaks nagu kõike jõudma aga tuled koju, hakkad kütma, süüa tegema ja wooh järsku vaatad kella ja 18.59 vaatab otsa.. Jõuad veel midagi teha, muidugi see väike neljane on ju tähelepanuvajadusega ja nõuab ja tahab kõike ja kui pilgu kellale keerad on see juba 20.30. Hakkadki juba vaikselt magama sättima. 

Ma ei saa aru sellest, kuidas ma kõike jõudsid kui Hugo oli 2 aastane.Asi toimis kuidagi paremini kui praegu.

Ideid? 

Ma proovisin, et panen endale kalendrisse igaks päevaks ühe koduse toimetamise- ei toimi. 

Aastakene hakkab jälle lõppema.

Täiesti õudne kuidas aeg läheb. Jälle on kohe käes aasta viimane kuu. 

See aasta on olnud minu jaoks üle kivide ja kändude minek. 

Aasta algus oli selline tavapärane ja mingis mõttes ka kurb, sest meie jaoks oli seal üks kaotus, 

millest ma üldiselt väga rääkinud ei olegi ja ei räägi ka. Seega see teema jääb sinnapaika. 

Mai lõpul käisin ma operatsioonil millega ma ülirahul olen, et ma selle lõpuks ära tegin. 

4-aastat kannatamist sai lõpu ja elu on lill. Esiteks ma ei pea süües mõtlema, et äkki ma hakkan jälle valutama. Teiseks, ma tunnen ennast paremini. 

Suvi 2017 oli väga bueno. Esiteks veetsime me peaaegu kõik oma nädalavahetused Peipsi ääres ja avastamise veel ühe ülimõnusa koha kuhu kindlasti ka järgmisel suvel lähme. Üldse see suvi oli kuidagi eriti mõnus ja kui üldiselt me väga ujuda pole suviti saanud, siis seekord saime küll ikka korralikult vees käia. Veehull Hugo sai ka veerõõme nautida. 

Suve lõpul suutsin ma korra ka depresioonis olla. Masendus muutus kohati nii hulluks, et ma mõtlesin, et kas ma üldse pean siin olema?

Korra ka plahvatasin aga õnneks peale seda kuidagi paranes kõik minu enese jaoks. 

Need koledad mõtted kadusid ära ja asendusid motivatsiooniga. 

Ma olen hetke seisuga juhiabi praktikant , seda siis veel mõned kuud, siis juba vast ametlikult.

Me loome Kosele lastehoidu mis esialgsetel andmetel peaks valmis saama Mai kuuks aga loodetavasti saab varem. Vähemalt me näeme praegu vaeva selle nimel, et ruumid varem valmis saada. Ma ise arvan, et me saame ka. 

See kõik on kuni praeguseni aega võtnud 1,5 aastat, et jõuda siia punkti kus me praegu oleme. 

Sel aastal on positiivne ka see, et Hugo käis lasteaias isegi sügisel ilusti mõned kuud. Ilma, et oleks haige olnud. Nüüd muidugi on seis selline kus ta on juba pikemat aega mul kodus. 

Ega ma enda tervise üle ka väga rõõmustada ei saa. Eelmisel nädalal olin kõhugrippis ja sel nädalal nohus-köhas. Tuleks see lumi juba maha...siis kaoksid haigused. 

Sel aastal tegime me ka miskit esimest korda. 

* Käisime telkimas- otsustasime , et lähme esimest korda perega telkima.Ei ole me Mardiga kahekesi käinud ega siiani julgenud koos Hugoga telkima minna. Minu hirm oli see, et väike frukt äkki ei maga telgis. Aga 2 ööd telgis ja Huuks magas ideaalselt. Talle lausa meeldis telkida. Eks järgmisel aastal tuleb uuesti minna, sest isegi jäin rahule.

*Esimene kinokülastus- Käisime esimest korda Hugoga kinos,õde oli ka koos meiega. Vaatasime Autod 3. Ütleme nii, et ei ole mitte mingisugust tahtmist uuesti minna kinno. Ühe kohapeal ei püsi. 3D prillid lõhkus ära- ma mõtlesin, et mind viiakse nüüd kuskile pimedasse tuppa. Igatahes-ei kipu väga uuesti. Samas võib-olla nüüd juba oskaks kinos olla, kui korra ära käidud on. 

See aasta on olnud täis rõõmu ja pisaraid. Ma loodan, et see aasta lõppeb rõõmsalt ning uus aasta tuleb juba veel parem! 

Kaunist jõulukuud Teile ning meeleolukat vana lõppu! 

Poeg -4

Vaatasin, et minu viimane postitus siia oli 30.06. 

Mul lihtsalt ei olegi enam seda aega , et siia nädala kasvõi korra üks postitus visata. 

Täna ma otsustasin natukene kirjutada. 

Neli aastat tagasi täna sain ma teada, et ma lähen 4 päeva pärast sünnitama. Ehk siis kutsutakse sünnitus esile. 

Hugo oleks pidanud tegelikult juba 13.oktoober sündima aga vot , kange nagu ta on, ei kavatsenudki ta kõhust välja pugeda. Ma mäletan hästi seda ootust ja lootust, et äkki tuleb juba täna, äkki homme? Eks lootus on lollide lohutus aga eks nagu siin elus ikka, ei lähe kõik plaanipäraselt. 

Kes teab, kes mitte aga üldse kohe ei läinud plaanipäraselt. 

Eks need emotsioonid kerkivad alati selle päeva eel ning peale esile ja peab tänama ingleid/imet ( mis iganes), et see väike ime üldse meiega on.

Nagu öeldakse ning minu elus see ka paika on pannud " mis ei tapa, teeb tugevaks". Ma imestan siiani, et ma pean ikka kange mutt olema, et selle kõige üle elasin nii ,et pärast veel normaalne olin. 

Nüüd ta meil on siin, kohe kohe nelja aastane Hugo . Minu kõige kallim varandus. Tema on see kes paneb elus edasi minema ja käituma teatud olukordades teisiti. 

Eks ta on meil paras kange põikpea , kes nii lihtsalt alla ei anna aga ta toob oma olemusega minu ja oma isa ellu nii palju rõõmu ja õnne, et oleks patt teda mitte tänada olemasolu eest. 

Vahel ma mõtlen tagantjärgi , et kui teda ei oleks, siis oleks elu nii igav. Ta annab seda särtsu aga samas ajab hulluks ka. Kui tekib vajadus ta meie vahele ööseks magama võtta, siis alati on tunne, et meie vahel magab purjus kaheksajalg kes otsib terve öö oma autovõtmeid taga, ajab närvi aga ku*at see on nii armas. Tal on omad vead aga selle kõigega ajapikku harjub ära. Fakt on see, et ta on meie päikesekiir. Kui ta on lasteaias ja ma sel ajal juhtun ise kodus olema, siis ma lihtsalt ei oska ilma temata olla. Kohe on tunne, et midagi on puudu. 

Ma olen harjunud nüüdseks ära sellega, et ma olen Ema. Ema igas-mõttes. Mul on keegi kes vajab mu toetust ja armastust kasvõi öösel kell 03.00. Kui kostub öösel voodist " emme......mul on tekk kadunud", siis see on asi mille peale lihtsalt ei saa vihastada.

Kui ma olin temaga peale sünnitust haiglas ja ta lõpuks enda juurde sain , siis üks öö teda kallistades lubasin ma talle, et ma "kaitsen  ja hoian teda alati" , see lubadus on miski mis aitab mul keerulistes olukordades toime tulla, mis aitab mul otsustada ja panna teda esikohale. Mis hetkel kui ma omadega kokku jooksen ning talle sõnadega või häälega liiga teen, tuletab meelde, et see pole õige, ma olen lubanud teda kaitsta ja hoida ning seda ma ka teen. 

Mul on au olla sellise lapse ema, mitte mina ei õpeta teda vaid tema õpetab mind. See on mulle nelja aastaga selgeks saanud.

Ma ei ole enam see inimene kes ma olin 5-aastat tagasi. Ta on mind muutnud ning ma loodan, et paremuse poole.

Aitäh kallis laps, et olemas oled! 

Ma loodan, et su sünnipäev tuleb vägev, arvestades, et emps on juba praegu paanikas seoses su peoga. 

Musimops :*

Nädal peale sapipõie operatsiooni

Natukene üle nädala on nüüd operatsioonist möödas. 

Ma ei liigu enam nagu vana inimene ammu aga tunda annavad õmblused siiani. 

Reedel lähen õmbluseid ära võtma ehk saab siis inimese moodi pesus käia. 

Kuna ma olen see igapäevane peseja enne magama minekut, siis see plaastrite ära kiskumine on nii võrd valulikuks ja ebamugavaks juba muutunud. Mul on niigi kuiv nahk ning praegu on haavada ümbert ikka päris punane ja mingi kiht nahka ka ära kisutud. Ouch. 

Ma tahaks juba tohutult oma last sülle võtta aga kuna niivõrv vähe on möödas, siis ma ei ole julgenud seda veel teha. Siiski pea 18kilo. 

2 nädalat peaksin veel kannatama, kui ta üldse tahab enam sülle tulla. 

Aga see netist loetud " kaal tõuseb müdinal" jutt on s*tt jutt, midagi ei tõuse. Langeb nii ilusti ja ma ise olen jummala rahul. Seedmine on ka nüüd lõpuks korras, mitte, et seda vajalik teatada oleks a mine tea, mõni ikka uurib selliseid asju. 

Tegin endale üks päev natukene liiga , käisin sünnipäeval ja tegin tööd. Eks ma kiirustasin tööasjades ja kuna hetkel on sada asja kuumas, siis ma ei saa lihtsalt passima jääda.  Mõtlesin toopäev, et annan õhtul otsad. Raudselt mõni sisemine õmblus lahti. Aga vist elasin üle selle. 

Paljud on kindlasti märganud , et siia kanti tuleb lastehoid. Seoses selle korraldamine, ehituse jmga on tegemist küllaga. 

Lisaks korraldan ma 23.Juulil Polli loomaaias kodukohviku, seega tulge kõik kes head paremat süüa tahavad ja väikese toetuse meie oma kandi lastele suunatud MTÜ-le anda tahaksid. Jäätist pakume ka! 

Tule ka siis, kui sul lapsi pole! 

Tuleviku laste tarbeks võid enda panuse ikka juba praegu anda! 

Peale sapikivide oppi aka sapipõit enam polegi.

Tehtud, tegin reedel ära ja seoses sellega mõtlesin, et blogin asjast ka veidi. 

Vähemalt mina olen see inimene kes otsib alati netist infot aga nende kohta ei olnudki väga miskit. 

Piinlesin sapikivide käes neli aastat. Ma ei ole joonud siidrit 5 aastat äkki, rasvased ja vürtsikad toidud olid ka out? Ma proovisin paar kuud peale Huuksi sündi juua ja sellele järgnesid rämedad valud ja oksendamine. 

Aga noh, ega haiglasse ju ka ei lähe. 

Tegelikult ma isegi käisin haiglas kui Hugo beebi oli aga siis sain vaid tilka ja rahunesid maha. 

Alguses oli asi ikka väga hull, ma oksendasin ja valutasin ning ei saanud hingata. 

Mingi hetk mu sapp rahunes maha ja olidki lihtsalt valud. 

Ma lükkasin seda arsti juurde minekut koguaeg edasi, sest Huuks oli alles nii pisikene ja ma ei kujutanud ette kuidas see asi üldse peale oppi välja näeb kui Mart enamus ajast tööl oli k.a nädalavahetustel. 

Käisin veebruari lõpul arstil kus siis suunati plaanilisele operatsioonile. Eelmine nädal siis tuli kõne, et tuleks järgmisel nädalal verd anda ja reedel 26.mai opile. 

Ausaltöeldes päris ootamatult tuli see ja tänu sellele ei tekkinud mingit hullu hirmu ka opi ees. Tegelikult ei olnudki hirmu kuni reede hommikul kell 7 haiglasse jõudes valveõde tuli ja teatas, et ma olen esimene ja kell 8.15 on opp. 

Okei, valmistasin end ette ja läksin siis 8.15 opisaali. 

Viskasin pikali , sain kanüüli sisse ning hakkas pihta. Mitu süsti ja norrr.......... 

Ärgates ei saanud ma hingata, ma ei tea miks. Ki ma ärkasin oli kell 9.30 umbes, seega päris kiire opp. Sain hapniku , magasin pool tundi ja kell 10 olin juba jalgade peal ja jalutasin vetsu poole. 

Täna on sellest möödas 4 päeva ja ma liigun ringi, hommikuti voodist üles ei saa. Selg väsib tänu vanainimese asendile väga kiiresti ära. Kuna ma olen harjunud öösel magama külje peal, siis täna oli esimene öö kui ma sain seda teha. Hommikuti aitab mind poja voodist püsti. 

Jube palju on küsimusi toitumise kohta ja neid oli ka minul palju ennem oppi. 

Eks see täiesti oleneb inimesest, mina söön kõike v.a rasvaseid asju. 

Seega kui ma juba varem jälgisin fitlap-i , siis see on ideaalne praegu. Ma praegu leiba väga ei kannata, hommikuti söön ma sulajuustuga saia  + rohke piimaga kohv.  Kogused on väikesed ja kaal langeb mühinal.

Lõunaks söön ühe skyr kohupiima või kreeka jogurti, õhtuks enamast sätin endale midagi rohkem täitvat ( fitlap-i menüüst).

Hetkel tunnen ma jubedat isu Olerex-i tortillast. Muidugi seal on sellised kastmed vahel mida ma süüa ei saa aga isu on räme. mmm.... eks ma hammustan siis õuna selle asemel. 

Kõhupeal on mul neli auku. Rinna all on eriti suur ja kole õmblus.  Nagu kuuliaugud kõhus. 

9.juuni lähen niite välja võtma ja kuu aja pärast peaks saama juba kõike teha. 

Praegult ongi kuuaega keelatud vann, ujumine, saun. Ehk siis ma väga loodan, et juuni väga kuum ei tule. 

Haiglas ärgates pistsin käe padja alla ja mida ma sealt leidsin? 

Kotikese kividega...... 

2 suur kivi olid alles jäänud viiest, ehk siis 3 lagunesid ära. 

Päris rõvedad on ausaltöeldes....

Näitasin Huuksile läbi veebivestluse ja see arvas, et emmel lõigati tissid ära.

Härrat on hea norida, sest mind lõikas üks hästi kena noor meesarst :D 

Nagu ikka, siis mul ikka joppab alati on meesarstid... 

Seega sapihaigetele, don´t worry ! 

Ma ei julge veel lubada aga usun, et elu on lihtsam ilma sapita. 

Ummik -.-

Ausaltöeldes olen ma hetkel jõudnud oma asjadega ummikusse. 

Eksamid pooleli, tööasjad kuhjuvad, laps on ka kodune 

ning lisaks on reedel operatsioon. 

Ma ei kardagi seda operatsiooni vaid seda kuidas ma pärast seda toimetada saan. 

Last ju sülle võtta ei saa ning too armastab tohutult mu seljas ja kõhul hüpata. 

2 kuud pean ma oleme enamvähem ilma füüsilise tööta ning tõsta ei tohi üldse mitte midagi.

Ma teadsin, et see ootamatult tuleb aga , et lausa nädala aja pärast. See oli natukene liiga ootamatu. 

Reedel kell 7 hommikul pean haiglas olema ja laupäeval ehk saan välja kui mingeid tüsistusi ei teki. 

Keisrit ma siia hulka ei loe, sest ma olin siis ärkvel seega tulemas on minu esimene operatsioon. 

Elukene jääb mõneks ajaks toppama. 

Ajad on muutunud.

Ma ei ole jälle tükk aega siia midagi kirjutanud. Aga selle vea parandame kohe ära. 

Ajad on muutunud, ma olen vist täiskasvanuks saanud(peaaegu). 

Just rahaasjades ja üldse on mõtlemine kuidagi väga muutunud. 

Kui varem ma olin tohutu laristaja, siis nüüd võtan ma endale eesmärgi ja kogun selle jaoks raha. 

Näiteks mänguväljak, sellele järgnes Hugo elektriauto. 

Varasemalt raiskasin ma kõik oma raha paari päevaga ära. 

Muidugi see reegel on ikka, et kõik raha mis arvele tuleb , tuleb välja võtta, sest muidu hakkan ma kohe ostlema. Ütleme nii, et pangakontol raha ei püsi. Sularaha selle eest püsib väga ilusti. 

Mul on hea meel, et ka Härra on sellega kaasa tulnud ning koguma hakanud. 

Varem meil ei olnud sellist nn kassat, kus mingi summa on alati olemas. Nüüd lõpuks on see tekkinud ja ausaltöeldes on tänu sellele kuidagi kindlam tunne. 

Hugole panustan ma viimasel ajal jube palju. Ma ei ütleks, et ma endale miskit ei osta aga Huuks saab ikka korralikult asju ja tegelikult ühe lapse kohta elab ta nagu kuninga kass. 

Kõik on olemas ja rohkemgi veel. 

Võibolla on see tingitud sellest, et lapsepõlves mina ise pidin kõiki oma asju õdedega jagama ning nüüd automaatselt Huuks saab suurema nodi kui meil endil väiksena oli. 

Järgmisele lapsele pärandatakse palju :) Sellesuhtes tulevikus rohkem panustama selliste asjade peale ei pea. 

Huuks ei ole siiani lasteaeda saanud, nüüd vist juba kaks kuud. Seega olen ma täiesti 100% koduperenaine. Ma vahepeal harjusin juba selle autokooli tegemistega ära, seega hetkel 100% kodune olla on ikka väga raske. Õnneks hakkab peagi lastehoiu teema peale ning saan uuesti tegevuses olla. 

Tegelikult peaks ma üldse praegu nägu raamatus olema, sest mul on homme eksam.